Koerteplatsid ei ole koht kutsika sotsialiseerimiseks
Tänapäeval leidub paljudes linnades ja alevikes spetsiaalseid koeraparke ja -platse, mis on mõeldud justkui koerte rõõmuks ja sotsialiseerimiseks. Paraku aga leiavad paljud koeraomanikud ja treenerid, et need paigad ei toeta sageli koerte tegelikku heaolu ja võivad teatud olukordades isegi rohkem kahju kui kasu teha.
Koerapargi suurim murekoht on see, et sinna satuvad sageli üksteisele täiesti võõrad koerad. Kuigi kõrvalt vaadates võib tunduda, et nad mängivad rõõmsalt ja saavad hästi läbi, ei tähenda see alati, et nad tegelikult omavahel sobivad. Koerte suhtlus on keeruline ja sageli jäävad esimesed ärevuse või ebamugavuse märgid omanikele märkamata. Mäng, mis tundub sõbralik, võib mõne hetke jooksul muutuda pingeliseks olukorraks, eriti kui ühe osapoole piirid saavad ületatud. See, et koerad üldse suhtlevad, ei tähenda, et see suhtlus on neile meeldiv või arendav.
Teine suur probleem on omanike käitumine. Paljud näevad koeraparki kui kohta, kus koera saab „lahti lasta” ja ise natuke puhata, telefoni sirvida või sõpradega juttu rääkida. Aga koerapark pole automaatselt turvaline keskkond. Kui konflikt tekib, ei pruugi omanik osata õigesti sekkuda või ei märka olukorra ohtlikkust enne, kui juba on hilja. Samuti ei tunne kõik omanikud oma koera piisavalt hästi, ega mõtle sellele, kuidas tema käitumine võib teistele mõjuda.
Lisaks tuleb arvestada, et kõik koerad ei naudi sellist vaba suhtlemist. Nagu inimestelgi, on ka koertel erinevad iseloomud ja eelistused. Mõni on sotsiaalne ja naudib mängu, teine aga pigem rahulik vaatleja, kes eelistab nuuskida või peremehe kõrval püsida. Noore, energilise koera hoog võib olla liig teistele, eriti vanematele või terviseprobleemidega koertele, kellel puudub soov või võime samas tempos kaasa minna. Kui sellised koerad satuvad ühte aedikusse, ei teki sugugi alati sõbralik suhtlus, pigem võib see tekitada stressi, ärevust või vajadust end kaitsta.
Ja lõpuks, võib-olla suurim väärarusaam üldse, on see, et koerapargid sobivad koera sotsialiseerimiseks. Tegelikult on õige sotsialiseerimine midagi hoopis muud. See ei tähenda, et koer lihtsalt viia teiste sekka ja loota, et kõik sujub. Õige sotsialiseerimine on teadlik, turvaline ja positiivne protsess, kus koer õpib rahulikult uusi olukordi tundma, ilma et teda üle stimuleeritaks või et ta peaks hakkama saama ebameeldivate kogemustega. Vastasel juhul võib „sotsialiseerimine” koerapargis jätta koerale hoopis halva mälestuse, mis mõjutab tema edasist käitumist.
Selle kõige taustal ei ole ime, et paljud teadlikud koeraomanikud ja treenerid eelistavad koerteplatse vältida ja valivad hoopis sotsialiseerimiseks midagi muud. Nt. rahulikke jalutuskäike neutraalses keskkonnas, väikseid mängugruppe tuttavate koertega, erinevaid treeninguid ja muid tegevusi, mis toetavad koera vaimset ja füüsilist arengut. Need tegevused loovad tugevama sideme koera ja omaniku vahel ning aitavad koeral õppida ja kasvada turvalises keskkonnas.
Koerapark ei ole iseenesest halb koht, mõnele koerale võib see pakkuda toredat vaheldust ja liikumisvõimalust. Küll aga saab seda kasutada teadlikumalt ja turvalisemalt. Näiteks tasub eelistada vaiksemaid aegu, mil pargis ei ole palju võõraid koeri, või hoopis harjutada kutsikat platsist väljaspool, kus saab teisi koeri rahulikult distantsilt jälgida. Nii on kogemus kontrollitum ja koera heaolu paremini tagatud.
Koera heaolu algab teadlikust ja vastutustundlikust omanikust!