Kui koerad lähevad üksteist nähes “pööraseks”: kas see on lihtsalt mäng?
Paljud koeraomanikud tunnevad selle hetke ära: kaks koera märkavad teineteist ja sekundiga tõuseb erutus lakke. Algab üksteise poole sikutamine, häälitsemine, hüppamine. Tundub, nagu nad läheksid korraga täiesti hulluks. See võib tunduda armas ja tore, sest koer on teisest nii elevil. Tegelikult on see niivõrd kahjulik, et sellest ei saa lihtsalt mööda vaadata.
Koerte mäng on loomulik ja vajalik osa nende arengust. See arendab sotsiaalseid oskusi, õpetab kehakeelt lugema, arendab enesekontrolli ja pakub füüsilist koormust. Tasakaalus mängus on alati rütm. Seal on pausid, rollivahetus ja mõlema osapoole vabatahtlik osalemine. Koerad suudavad hetkeks peatuda ja seejärel uuesti jätkata. Nad kuulavad üksteist ja kuulavad ka kõrval seisvaid omanike. Või vähemalt võiks seda teha, eks?
Väga tihti näeme aga hoopis teistsugust pilti. Koerad lähevad üksteist nähes kohe maksimaalselt nö punasesse. Pausid puuduvad, kutsumise peale ei reageerita, igasugune enesekontroll kaob ja mäng võib kiiresti eskaleeruda. Sellises seisundis ei tööta koera “pidurid” enam üldse. Närvisüsteem on tugevas erutuses, dopamiin ja adrenaliin tõusevad ning impulsskontroll langeb.
Kui iga kohtumine teise koeraga tähendab plahvatuslikku elevust, hakkab aju seda kogemust ootama. Tekib tugev seos: teine koer tähendab maksimaalset erutust. Mida rohkem seda mustrit korrata, seda tugevamaks see muutub.
Eriti sageli juhtub see noortel koertel. Selles eas on enesekontroll alles arenemas, elevus on väga tugev ja energia kõrge.
Kui noor koer kogeb korduvalt, et iga koerakohtumine lõpeb pöörase, kontrollimatu mänguga, kinnistub see kiiresti harjumuseks.
Arvatakse, et koer “väsitab end ära, harjub” ja asi läheb paremaks. Tegelikkuses treenib ta hoopis oma närvisüsteemi üha kõrgemasse erutusse.
Kui koer läheb teisi koeri nähes täiesti pööraseks, siis ei ole lahenduseks rohkem mängu. Vastupidi, mõneks ajaks tuleks kontrollimatu rihmata hullamine üldse pausile panna.
See ei tähenda sotsiaalset isolatsiooni teistest koertest. Vastupidi. Koer võib ja peaks teiste koertega kokku puutuma, kuid kontrollitult. Rihma otsas rahulik nuusutamine on täiesti sobiv. Üksteise lähedal jalutamine, nii et koerad õpivad koos liikuma ilma mängimiseta, on väga hea harjumus.
Rahulik kooseksisteerimine on oskus, mida tuleb teadlikult õpetada.
Aga olukorrad, kus rihmad lastakse lahti ja koerad lähevad koheselt maksimaalsesse pöördesse, ei aita probleemi lahendada. Need hoopis süvendavad mustrit. Eesmärk on koer, kes suudab teist koera nähes säilitada kontrolli, mõelda ja valida rahuliku käitumist. Kui see oskus on olemas, saab ka mäng tagasi tulla, aga juba teadlikumalt, lühemalt ja pausidega. Ja mõnikord tähendab selle oskuse õpetamine seda, et “pööraselt mängimine” peab mõneks ajaks pausile minema.
Kui sinu koer kipub teisi nähes “pööraseks” minema, leia talle tore jalutuskaaslane. Jätke esialgu hullumeelne rihmata mäng kõrvale ning minge hoopis koos jalutama. Las koerad liiguvad samas suunas, nuusutavad, õpivad üksteise kõrval rahunema ja lihtsalt koos olema.
