Kuidas õpetada kutsikale „EI“?

Üks populaarne küsimus, mis koertekoolis ikka ja jälle üles tuleb, on: kuidas kutsikat keelata ja õpetada talle sõna „EI“?
Aga enne kui hakkame kutsikale „EI“ õpetama, võiks korraks mõelda, mida me üldse keelame?
Kas kutsikas teeb midagi, mis on päriselt keelatud või teeb ta lihtsalt midagi, mis on tema jaoks täiesti loomulik? Hüppamine. Närimine. Hammustamine. Asjade suhu võtmine. Need on kõik väga koeralikud tegevused.
Kutsikas ei ole väike inimene, kes on lihtsalt natuke halvasti kasvatatud. Ta on KOER. Tal on omad vajadused, instinktid ja viis maailma avastada. Kui kutsikas närib, siis võib-olla ta vajabki närimist. Kui ta hammustab, siis võib-olla on ta üleväsinud ja vajab hoopis puhkust? Kõik see on meile kasulik info. Kui ta hüppab, siis võib-olla on ta lihtsalt väga elevil ega ole veel õppinud, kuidas selles olukorras teisiti käituda.

Sellisel juhul ei ole „EI“ üldse kõige olulisem sõna. Piisab ka ümber suunamisest. Kui kutsikas närib meie käsi, anname talle midagi, mida ta võib närida. Kui ta läheb mööbli kallale, pakume talle sobivat närimismänguasja. Kui ta hüppab inimese peale, õpetame talle, mida ta võiks selle asemel teha. Ainult keelamisest ei piisa!

„EI“ ütleb, mida ei tohi teha. Aga mida siis võib?

Kui sa tunned siiski vajadust kasutada sõna „EI“, siis veendu, et sellele järgneb ka info selle kohta, mida koer võib teha. Muidu ütleme koerale lihtsalt: „Ei!“. Aga… mis ei? Ja mida siis teha võib?

Kujuta ette, et istume ühise laua taga ja järsku tõstan häält ning hõikan: „EI!“. Mis oleks sinu esimene reaktsioon? Ilmselt vaataksid mulle otsa ja küsiksid: „Mis ei?“. Või vähemalt tahaksid teada, milles probleem seisneb. Koeraga on täpselt sama.

Kui me ütleme talle ainult „EI“, siis anname talle väga vähe infot. Ta saab infot, et see tegevus ei sobi, aga mitte seda, mida me temalt selle asemel ootame. Ja siis leiame ennast olukorrast, kus kordame: „EI!“ , „Ma ütlesin EI!“. Ja koer vaatab meid endiselt üsna segaduses näoga. Ja see ei ole isegi naljaga välja mõeldud olukord, vaid täiesti tavaline reaalsus, mille tunneb ilmselt iga koeraomanik ära.

Õpetame koerale õiget valikut

Me võiks mõelda koera õpetamisel rohkem sellele, mida me tahame näha, mitte sellele, mida me tahame keelata. Kui kutsikas närib midagi keelatut, siis „EI“ võib küll kasutada, et tegevus katkestada. Aga sealt edasi tuleks anda infot: „Võta see, närida võib seda vms“ Ehk siis me ei jäta koera lihtsalt olukorda, kus ta kuuleb ainult, mida ta teha ei tohi. Me anname talle ka alternatiivi, näitame, mida ta selle asemel teha võib.

Mida rohkem koer õpib, milline käitumine talle kiitust ja preemiat toob, seda vähem on meil vaja üldse sõna „EI“ kasutada. Sest lõppude lõpuks ei taha me ju koera, kes lihtsalt kardab midagi valesti teha. Me tahame koera, kes saab aru, mida temalt oodatakse ja oskab ise teha õigeid valikuid.

Seega järgmine kord, kui tunned, et tahaksid kutsikale „EI!“ öelda, peatu korraks ja küsi endalt:
„Mida ma tahan, et ta selle asemel teeks?“

Sest koerale ei ole kõige kasulikum õpetada ainult seda, mida ta teha ei tohi. Palju olulisem on õpetada talle seda, mida ta me temalt ootame.

Head treenimist!