Miks pole hea mõte usaldada koera jalutamine lapse hooleks?

Lapsed armastavad oma lemmikuid, nendega kvaliteetaja veetmist ja sageli soovivad nad koera ise jalutuskäigule viia. Kuigi pealtnäha tundub see süütu soovina (ja täiskasvanutele muude argitoimetuste kõrval mugav valik), võib see tegelikult vaid hetkega ohtlikuks muutuda. Koera jalutamise näol on tegemist ülesandega, mis käib lastele üle jõu.
Miks ei ole see lapsele ega koerale turvaline?

Ohtude ettenägemine
Laps ei pruugi märgata lähenevat ohtu – olgu selleks teine koer, inimene, jalgrattur või muu ärriti– ega tea, kuidas olukorda ennetada, turvaliselt lahendada või sellest eemalduda.

Laps ei jaksa koera kinni hoida.
Kui koer tõmbab äkitselt näiteks linnu, kassi või teise koera suunas, ei pruugi laps füüsiliselt suuta temast kinni hoida. See võib lõppeda nii lapse kukkumise kui ka koera plehku panemisega.

 Kui koer lahti pääseb, võib laps talle järele joosta.
Kui koer pääseb rihmast lahti, võib laps instinktiivselt talle järele joosta — näiteks võõrasse aeda, metsa või isegi autoteele — seades sellega tõsisesse ohtu oma elu.

 Teise koera rünnak võib olla traumaatiline.
Kui jalutuskäigu ajal ründab teie koera teine koer, ei oska ega suuda laps olukorda lahendada ega ennast ega looma kaitsta. Pealt nähtud rünnak võib lapsele jätta sügava emotsionaalse trauma (lisaks sellele võib võõras koer rünnata ka last).

Koer ei pruugi käituda lapsega samamoodi kui täiskasvanuga.

Koer tajub lapse kehakeelt, hääletooni ja olekut teistmoodi kui täiskasvanu oma. Kui laps on ebakindel, kõhklev või ei suuda koera juhendada selgelt ja rahulikult, võib loom muutuda närviliseks.

Lapsed on sageli jalutuskäigu ajal hoopis telefonis ega jälgi ümbrust.

Nutimaailm haarab laste tähelepanu rohkem kui kunagi varem — kahjuks ka siis, kui nad on koeraga jalutamas.
Tihtilugu jalutab laps silmad telefonis — kirjutab sõnumeid või vaatab videoid. Selline hajevil olek tähendab hajutab tähelepanu. Laps ei märka lähenevat jalgratturit, teist koera, liiklust ega isegi oma koera kehakeelt. Ohtlike olukordade märkamine ja ennetamine aga eeldab täit kohalolu ja tähelepanu.

Lapsele saab õpetada koera eest hoolitsemist vastavalt tema vanusele turvaliselt ja teadlikult – alati koos täiskasvanuga. Nii kasvab lapse vastutusvõime ja tugevneb side koeraga, kuid ilma liigsete riskide ja potentsiaalsete õnnetusteta. Väikeste pereliikmete jalutuskäikudele kaasavõtmiseks on hea variant näiteks teise rihmaotsa hoidmine (anda lapsele topeltrihm). Nii kontrollib täiskasvanu siiski olukorda, aga laps saab õpetliku ja vajaliku kogemuse, mis teda koera jalutuskäikudesse kaasab.
Lisaks on kasulik õpetada lapsele koera kehakeele lugemist — see arendab tema vastutustunnet, empaatiavõimet ja oskust erinevaid olukordi paremini mõista ja lahendada.

Turvalisi jalutuskäike!