Kuidas oma koera jalutuskäigul päriselt toetada?

19. septembril toimus Liikuvusnädala raames Tartus koerte ühine kõnniring. Mõte oli lihtne, tulla koos koertega jalutama, liikuda värskes õhus ja samal ajal rääkida sellest, kuidas oma koera jalutuskäikudel paremini toetada. Sellised jalutuskäigud, kus võõrad inimesed ja võõrad koerad koos liikuma lähevad, ei ole tegelikult lihtsad ei koertele ega nende omanikele. Samas oli see väga hea võimalus rääkida ühest teemast, mis minu arvates on tänapäeval päris suur probleem, koeraga jalutamisest.

Jalutamine peaks ju olema üks lihtsamaid asju, mida koeraga koos teha. Aga päriselus on see koht, kus tekib palju pingeid. Koer sikutab, haugub, tahab teiste koerte juurde, läheb hullult elevile või vastupidi, ei taha neile üldse läheneda ja kardab. Ja mida rohkem koer pingesse läheb, seda rohkem läheb pingesse ka inimene. Enamasti keskendume sellele, kuidas saada koer „korralikult“ jalutama. Kuidas panna ta mitte sikutama, kuidas saada ta teistest koertest mööda ja kuidas panna ta meid kuulama.

Aga võiksime vahel alustada hoopis teisest kohast, õppida oma koera jalutuskäigul rohkem märkama, mõistma ja aitama. Ja tegelikult on see mõlemale poolele win-win. Kui me õpime oma koera paremini mõistma, saame aru, mida ta meile oma käitumise ja kehakeelega öelda püüab. Kui oskame teda õigel hetkel toetada ja talle sobivates tingimustes tegutseda, on tal lihtsam õppida ning ka meil on teda palju lihtsam õpetada.

Iga koer on erinev ja ka tema reaktsioon teistele koertele võib olla väga erinev. Mõni koer muutub teiste koerte läheduses ärevaks ja hakkab rohkem sikutama. Mõni on hoopis väga huvitatud ja tahaks igaühega tutvuma minna. Mõni koer soovib teistest rohkem ruumi või kardab neid. Ja kui koer ei käitu endale tavapäraselt, hakkab ka omanik kergesti ärevust tundma. Siis võib juhtuda, et koera pinge kandub üle inimesele ja inimese pinge omakorda koerale. Ja nii see läheb.

Just sellepärast tahtsingi sellel jalutuskäigul rääkida sellest, kuidas oma koera sellistes olukordades paremini märgata ja toetada. Me ei läinud sinna eesmärgiga näidata, kui hästi meie koerad oskavad teiste koertega koos jalutada. Pigem oli eesmärk õppida märkama, millal koeral on raske, mida inimene siis teha saab ja kuidas muuta olukord koera jaoks natuke lihtsamaks.

Kuidas aru saada, et koeral on keeruline?

Üks esimesi teemasid, millest rääkisime, oli koera kehakeel. Millest me üldse aru saame, et meie koeral on olukord keeruline?

Mõnikord on märgid üsna selged, koer hakkab urisema, haukuma või sööstma teise koera suunas. Aga alati ei ole see nii selge. Koer võib hoopis eemalduda, pilgu ära pöörata või ta keha läheb pingesse. Samuti võib märgiks olla see, et koer ei võta enam maiust või ei suuda tavapäraselt meiega koostööd teha. Ta ei kuula enam, ükskõik kui mitu korda me midagi ütleme, nagu oleksid banaanid kõrvas.

Aga selle asemel, et mõelda, et „ta lihtsalt ei kuula mind“, võiksime korraks mõelda, miks ta ei kuula. Ilmselt on olukord tema jaoks lihtsalt liiga keeruline ja ta ei ole enam võimeline meiega tavapärasel viisil koostööd tegema. See on koht, kus tasub vähendada oma nõudmisi ja suurendada hoopis distantsi.

Kui suur peaks see distants olema? Täpselt nii suur, et koer suudaks veel rahulikult hakkama saada ja maiuseid süüa. Ei ole olemas ühte õiget meetrite arvu, mis sobiks kõikidele koertele. Mõne jaoks võib olla piisav paar meetrit, mõne jaoks on vaja palju rohkem ruumi.

Oluline on õppida oma koera märkama ja aru saama, millal on tal veel võimalik olukorraga toime tulla ja millal oleme juba liiga lähedal.

Vähem käsklusi, rohkem vaatlemist

Jalutuskäigul võib kergesti tekkida tunne, et kui koer käitub keeruliselt, tuleb talle järjest rohkem käsklusi anda. „Istu.“ „Siia.“ „Kõrval, kõrval!!!.“ Ja kui see ei tööta, siis veel kord. Aga kui koer on juba väga ärevil, ei pruugi käskluste korrutamine või pahandamine olukorda paremaks teha. Enamasti teevad need asja hoopis hullemaks ja tõstavad hoopis nii koera kui ka inimese pinget.

Selle asemel võiks proovida rohkem märgata, mida koer ise teeb. Kui ta teeb midagi, mis meile meeldib, näiteks vaatab meie poole, jääb hetkeks rahulikuks, tuleb meiega kaasa, suudab teist koera vaadata või temast mööduda, siis tasub seda märgata ja koera selle eest kiita ning premeerida.

Olen kuulnud inimesi ütlemas: „Aga minu koeral selliseid hetki ei ole.“
Tegelikult on. Lihtsalt me ei ole harjunud neid märkama. Kui koeraga on keeruline, hakkame väga kergesti vaatama ainult seda, mis läheb halvasti. Koer sikutab, haugub, ei kuula, tahab teise koera juurde. Need asjad hakkavad võtma kogu meie tähelepanu ja väiksed head hetked lähevad märkamatult mööda. Aga just neid on vaja märgata.

Loo endale harjumus märgata pisikesi detaile selles, mida sinu koer teeb ja mida ta oma kehakeelega ütleb. Millal ta korraks sinu poole vaatab? Millal keha natuke lõdvestub? Millal ta suudab edasi liikuda? Millal ta valib ise sinu poole pöördumise? Millal ta näeb teist koera ja suudab siiski sinuga kaasa tulla?
Kui hakkad neid hetki teadlikult otsima, märkad peagi, et neid tegelikult on. Ja mitte ainult üks või kaks, vaid päris mitmeid. Me lihtsalt peame õppima neid nägema.

Maius võib keerulises olukorras olla väga hea abiline. Selle abil saame koera tähelepanu ümber suunata, märgata rahulikku käitumist ja aidata tal olukorraga paremini toime tulla. Aga siin olen päris sageli kuulnud: „Minu koer ei võta sellises olukorras üldse maiust.“
Jah, tõesti ei võta. Ja see on tegelikult oluline info. Kui koer ei ole enam võimeline maiust võtma, võib see tähendada, et tema taluvuslävi on ületatud. Olukord on tema jaoks lihtsalt liiga keeruline ja ta on teise koera suhtes liiga lähedal.

Sellisel hetkel ei ole mõtet hakata paremat maiust otsima või koerale seda korduvalt nina alla toppima. Pigem tasub vaadata, mida meie saame muuta. Suurenda distantsi

Mine kaugemale, tee suurem kaar, mine teisele poole teed või leia mõni muu viis olukorra lihtsustamiseks. Kui koer on jälle piisavalt rahulik, et maiust võtta ja sinuga koostööd teha, oled tõenäoliselt jõudnud talle sobivamasse kaugusesse. Ka see, et koer ei võta maiust, on suhtlus. Ta annab meile teada, et praegu on tema jaoks liiga palju. Ja mida rohkem me õpime selliseid väikseid märke märkama, seda paremini oskame oma koera enne üle piiri minemist aidata.

Kas me saame aidata ka võõrast koera?

Jalutuskäigul näeme paratamatult ka teisi koeri. Kui märkame, et mõnel neist on keeruline, siis miks mitte aidata ka teda ja tema inimest? Miks me ei võiks olla piisavalt empaatilised, et märgata ka neid, kes abi ei küsi, aga kelle puhul on näha, et nad seda võib-olla vajaksid?

See ei tähenda, et peaksime minema võõrale inimesele õpetama, mida ta oma koeraga valesti teeb. Täiesti vastupidi. Kõige suurem abi võib olla hoopis väga lihtne, anda neile ruumi.

Kui näeme, et teine koer on ärev, siis liigume oma koeraga eemale ja anname ruumi. Läheme teisele poole teed, teeme suurema kaare või lihtsalt ootame hetke. Me ei pea teist koera enda koeraga „harjutama“ ega talle lähemale minema. Võib-olla on see meie jaoks ainult väike ringiga möödumine, aga selle teise koera ja tema inimese jaoks võib see olla väga suur abi.

Seega võiksime jalutuskäikudel lisaks enda koera märkamisele õppida märkama ka teisi. Mitte hukka mõistma, mitte õpetama, vaid lihtsalt andma vajadusel natuke rohkem ruumi ja võimaluse rahulikult edasi minna. Pole ju keeruline?

Kollane lint annab märku ruumivajadusest

Jalutuskäigu ajal rääkisime ka kollasest lindist koera rihmal. Kollane lint annab märku, et koer vajab teistega võrreldes rohkem ruumi. See ei tähenda automaatselt, et koer on ohtlik. Põhjuseid, miks koer rohkem ruumi vajab, võib olla erinevaid. Ta võib olla ärev, haige, kartlik, taastuda mõnest ebameeldivast kogemusest või lihtsalt treeningul ja õppida alles teiste koerte läheduses rahulikult olema.

Seega, kui näeme kollase lindiga koera, võiksime võtta seda kui lihtsat palvet: palun anna mulle natuke rohkem ruumi.

Me ei pea teadma, miks koer ruumi vajab. Me ei pea minema lähemale, et sellest aru saada. Piisab sellest, kui märkame märki ja arvestame sellega. Ja tegelikult ei pea me ainult kollase lindiga koertele ruumi andma. Kui näeme, et mõnel koeral on keeruline, siis võiksime ka ilma kollase lindita talle rohkem ruumi anda. See on väike asi meie jaoks, aga võib teisele koerale ja tema inimesele teha kogu olukorra palju lihtsamaks.

Me ei pea iga vastutuleva koeraga kohtuma

Jalutuskäigu ühe vahepeatuse ajal rääkisime sellest, mida teha siis, kui tänaval tuleb vastu teine koer. Mina usun, et me ei peaks tänaval koeri üldse kokku laskma. See aitaks ennetada paljusid probleeme ja õpetaks koertele ka paremaid jalutuskäigukombeid. Võimalusi mida siis teha, on tegelikult päris palju. Saame suurendada distantsi, minna teisele poole teed või teha suurema kaare. Vajadusel võib maiuseid ka maha visata ja suunata oma koera nuuskima, see aitab tal rahuneda ja olukorrast paremini läbi tulla. Enne tuleb muidugi veenduda, et distants on piisav ja koer tunneb end seal turvaliselt.

Koera jaoks ei pea iga vastutulev koer tähendama kohtumist. Muidu varsti sul ongi koer, kes sikutab iga koera suunas, sest on harjunud kõigiga tänaval suhtlema. Kas seda on vaja?

Minu jaoks jäi selle jalutuskäigu peamiseks mõtteks see, et me ei pea oma koeralt alati rohkem nõudma. Vahel on vaja hoopis rohkem märgata.

Märgata, millal tal on raske. Märgata neid väikeseid hetki, kus ta tegelikult pingutab ja meiega koostööd teeb. Märgata tema kehakeelt ja aru saada, millal on vaja talle rohkem ruumi anda. Ja märgata ka teisi koeri ning nende inimesi meie ümber.